Vanus: 27

Võistlusratas: BMW S1000RR

Marko Rohtlaan on mootorite müra sees olnud terve elu. Juba väiksena võttis isa teda kaasa erinevatele auto- ja motovõistlustele, sealt hakkas arenema ka huvi just mootorrataste vastu. Esimene kaherattaline oli Markol plastmassist tsikkel millega sai jalgade abil edasi liikuda. Abiratastega jalgratast pole tal kunagi olnud!

Oma esimese mootorratta sai ta 5. sünnipäevaks, milleks oli Mini-Mopeed Riga. Isa viis teda sellega kohe kardiradadele sõitma, kuna tänaval õppimine oleks olnud paju ohtlikum. Kui oli üks suvi harjutatud, siis 6. sünnipäeval mindi juba esimesele võistlusele Pärnusse. Esimene võistlus lõppes hästi ja Marko sai 4. koha. Nii hakkaski isa Markot nii Eesti kui ka Läti ja Leedu erinevatele võistlustele viima.

Esimeseks motoklubiks, millega Marko liitus oli MK Tallas, mille eestvedajaks oli Arvi Plekk. See klubi oli rohkem krossisuunaga ja Marko hakkas ka krossi proovima. Talvel ringrada sõita ei saanud, siis oli hea nii füüsilist kui ka tasakaalutrenni teha krossi sõites. Edasi liikus Marko Kalevi Motoklubisse, see klubi oli rohkem ringrajasuunaga.

Kuna kiirus kasvas, oli tarvis ka paremat mootorit, mida võimaldas Kalevi Motoklubis tegutsenud Jaan Küünemäe. Kui minimopeed väikseks jäi, ehitas isa Markole järgmisena Kawasaki krossikast 80ccm ringrajatskli, krossikast jäid alles raam amordid ja mootor. Muu ehitas isa ise, kasutades erinevate vene tsiklite detaile.

Sellest järgmisena sai Marko 12-aastaselt oma esimese päris ringrajatsikli Honda RS125. Alguses paigaldas isa sinna 80ccm Yamaha krossika mootori, et harjuda uue Honda raami ja tsikli käitumisega. Kuu aega treeninguid ja siis läks tagasi peale 125ne mootor. Seda mindi katsetama Pärnu rajale. "Esimene emotsioon oli meeletu, kui õige jõumoment taha tuli, kiskus pead korralikult kuklasse.”

Pidev areng jätkus, juba järgneval aastal tegi Marko oma esimese stardi ka Skandinaavia sarjas Soomes Alastaro ringrajal, sõit toimus vihmas, kuid 4nda koha pealt tuli kukkumine. Samal aastal proovis ta ka esimest korda elus Superbike ratast Kawasaki 750ccm. Edasi saigi rohkem võisteldud Soomes, kus kiirust tuli iga aastaga aina juurde.

Riias Bikernieki rajal 15-aastasena proovis Marko 600st Suzuki tsiklit. Tehes ainult 5 ringi, sõitis ta välja ringiaja, mis oli vaid sekund aeglasem, kui Superbike rajarekord tol ajal. Järgmiseks aastaks andis KG Knutsson Markole kasutada Suzuki GSX-R600 tsikli, millega võeti osa nii Eesti, Balti, Soome kui Rootsi võistlustest. Esimene hooaeg suure tsikliga osutus väga raskeks, kuna ei osatud tsiklit seadistada ja seepärast tuli palju kukkumisi. Ei olnud ühtegi rada, kus Marko kruusal ei püherdanud. Jägmiseks, 2001. aastaks, saadi uuem mudel Suzukist ja see oli juba palju stabiilsem ja parema geomeetriaga, sellega hakkas kiirus jõudsalt kasvama. Aastal 2002 tuli Marko Skandinaavia ja Põhjamaade meistriks.

See oli saavutus, mis andis suure tõuke, vaatamaks kõrgematesse sarjadesse. Esimesel Euroopa meistrivõistluste etapil osales Marko 2003. aastal, mil ta saavutas 9nda koha. Sama aasta sügisel saadi kontakt Phase One Endurance tiimiga, algasid läbirääkimised 2004. aasta jaoks. Saadi leping võistlemaks Kestvussõidu maailmameistrivõistlustel Phase One Junior tiimis. Esimene hooaeg maailmameistrivõistlustel oli väga edukas, kuna kõik võistlused finišeeriti.

Hooaja kokkuvõttes saavutati 11. koht. Hooaja eel saadeti Marko ka õppima maailmameistri Stephane Mertensi juurde. Samal aastal õnnestus Markol osaleda Jaapanis Suzuka ringrajal Phase One põhitiimis, kus saavutati 5. koht. Kestvussõidu hooajaga läbis Marko sama palju kilomeetreid, kui oleks 3 aastat Skandinaavia sarjas võistelnud.

Ka järgnevaks hooajaks sai Marko lepingu Phase One tiimiga. Teine aasta samas tiimis oli juba edukam, kuna tiim tuttav, mehhaanikutega koostöö sujus, ja ka rajad olid tuttavad. Esimesel MM-hooajal võisteldi Suzukiga, kuid 2005. aastaks sai Phase One tiim lepingu Yamahaga ja ehitati valmis väga kiire tsikkel. Hooaja kokkuvõttes saavutati 6. koht. Peale seda tulemust hakkasid ka teised Endurance tiimid Marko vastu huvi tundma ning väga hea pakkumise tegi Inglise tiim Diablo 666 Bolliger, kes kasutas Kawasaki tehnikat.

Marko sõlmis 2006. aastaks lepingu Diablo 666 Bolliger tiimiga. Kiirus kasvas iga treeninguga ja tiimikaaslased olid ka kiired. Hooaja alguses loodeti poodiumikohti, kuid tehnika vastupidavus ei lubanud seda realiseerida. Läbi hooaja oli probleemiks Kawasaki käigukast, mis purunes pea igal etapil kas treeningul või võidusõidus. Parimaks tulemuseks peab Marko sellelt hooajalt Belgias Zolderi ringrajal kvalifikatsioonis välja sõidetud 3. stardikohta.

Mitu tehasetiimi jäi selja taha. Eespool oli vaid Suzuki Castroli ja Belgia kohalik tiim. See tulemus andis lootust, et sellelt võistluselt ka poodium võtta. Kuid tiimikaaslase kukkumise tõttu jäi see realiseerimata. Hooaja kokkuvõttes saavutati tubli 7. koht. Samal hooajal õnnestus Markol sõita soomes Alastaro ringrajal ka üks Scandinavian Openi etapp, klassis Superbike, selle võistluse Marko ka võitis. See näitas, et kiirust on Endurance sari kõvasti juurde andnud ja oleks aeg otsida võimalusi, et taas sprindivõistlusi sõita. 2006. aasta sügisel saadi kontakt Itaalia võidusõidumänedžeri Bruno Sandriniga ja ta tundis huvi, kas Marko oleks huvitatud FIM World SuperStock 1000 Cup sarjas sõitmisest. See sari võistleb koos World Superbike sarjaga (nagu vormel GP2 on soojendusõiduks F1-le). Pakkumine oli hea ja sellest võeti kinni, otsiti võimalusi selles sarjas sõitmiseks. Hooaja eelarve oli kõigi aegade suurim, mis oli vaja kokku saada. Leping sõlmiti Azione Corse tiimiga 2006 sügisel riskeerides sellega, et tervet eelarvet veel koos polnud.

Aasta 2007 algas Itaalia tiimis Azione Corse rohkete testisõitudega, kasutati Honda tehnikat. See hooaeg oli Marko jaoks taas üks raskemaid, kuna tuli ümber õppida sprindisõitudeks. Kestvussõidus pidi esimesed 5 ringi ennast soojaks sõitma ja tempot kasvatama hakkama, kuna tuli korraga sõita üle tunni aja. FIM Wordl Superstock 1000 karikasarja sõidud olid lühikesed, 12-15 ringi. See tähendas, et tuli kohe esimesest ringist alates maksimumi peal sõita. Sellega harjumine võttis esimesed etapid aega. Põhiprobleemiks oli selles sarjas saada kvalifikatsioonis hea tulemust. Enamasti tuli startida 20nda koha piirilt. See ei andnud palju lootust, et poodiumile jõuda. Igal võistlusel parandas Marko oma ajasõidu positsiooni vähemalt 8-10 koha võrra. Hooaja parimaks tulemuseks jäi 12. koht.

Järgnevaks hooajaks (2008) tehti leping sama tiimiga ja samal aastal tuli välja ka uus Honda CBR1000RR, mis oli eelnevast palju kiirem ja kergem. Hooaja alguses oli palju tehnilisi probleeme elektroonika ja jahutusega. Teiseks etapiks oli tsikkel juba heas sõiduhoos ja Marko saavutas Hollandis Asseni ringrajal 10nda koha (stardikoht oli 19.). Järgmisele etapile Monza ringrajale mindi juba suuremate ootustega. Ajasõidus head tulemust ei tulnud, kuid võistluse esimese ringi suutis Marko puhtalt läbida ja mööduda suurest pundist ning välja võidelda 7. koht. Stardirüseluses sõitis aga üks konkurent otsa Marko tsiklile ja lõhkus summuti. Kolmandal ringil kukkus see küljest ja sõit tuli pooleli jätta.

Järgmiseks võimaluseks head tulemust näidata oli Saksamaa etapp Nürburgringil. Sealt tuli kahjuks raske kukkumine. Marko murdis randme ja kaks sõrme. Randme paranemine osutus väga pikaks ning otsustati hooaeg pooleli jätta. Siis tuli sisse pikem võistluspaus. Marko ei osalenud 2009. ja 2010. aastal kõrgetes sarjades, kuna oli ka majanduslikult väga raske aeg. Toetajaid oli raske leida, majanduskriis tekitas kõigis ebakindlust ning senised toetajad ei julgenud reklaamile raha kulutada. Nendel aastatel Marko treenis ja hoidis ennast vormis, et kui peaks tekkima võimalus kuskil sõita, siis oleks ta ise selleks valmis. Mõlemal aastal tegi Marko kaasa ka ühel Eesti MV etapil, need ta ka võitis (2009 Pärnu, 1. koht; 2010 Saaremaa 1. koht).